Colombo, Mount Lavinia

1. jaanuar

Viimane päev koos matkaseltskonnaga. Kümme päeva pead jalad koos raskusi ületades teeb inimesed päris lähedasteks ja tegelikult oli ikka kõigil meil veidi kurb meel ka, et meie uskumatult tore reis juba läbi saab.

Sõitsime Colombosse mööda uut kiirteed, mis muudab teekonna suts rohkem kui kaks tundi kiiremaks. Hämmastav, kuidas see väike riik on alles kaks aastat tagasi lõppenud sõja järgselt nii jõudsalt toibunud ja iga päev on kohalikust inglisekeelsest lehest lugeda, kuidas avatakse sild siin, kiirtee seal, rongiliiklus suunatakse läbi mäe jne… Paneb päris mõtlema kui tõmmata paralleeli Tallinn – Tartu maanteega või sillaga Saaremaale või mis iganes suurema projektiga – objektid mis ei saagi ilmselt kunagi valmis…

Päeva lasime õhtusse lihtsalt kulgedes. Sooritasime suurlinnas väikese shopingu ja einestasime võrratus Bollywoodi stiilis india restoranis. Viimase piduliku õhtusöögi tegime Mount Lavinia rannas süües mereande ja nautides kohalikku, küll veidra koosseisuga (trumm, kitarr + laul), kuid väga veenvat ansamblit, kes vaikselt ja mõnusalt 1. jaanuari sooja õhtut koos randuvate lainetega öösse aitas veeta. Vahele mõni hullunud kohalik, kes rannas paarkümmend meetrit meist eemal uusaasta tulekust endiselt pimestunult tohutute paukudega rannajoont lõhkasid, nii et lauanõud klirisesid ja süda paar lööki vahel jättis.

Vara hommikul viis buss meid lennujaama, kus omavahel jumalaga jätsime. Arvata võib, et suhtleme ka edaspidi, kas siis sotsiaalmeedia teel või reisides.
Meid Kristiinaga viis bussijuht tagasi sõbra juurde, kes meid Colombos kolm päeva võõrustas. Jalutasime Colombos ja nautisime suurlinna tulesid, käisime veel kinos ühte kohalikku 3D filmi vaatamas, kus muide kui muidu pandi lihtsalt vaheajaks film külmavereliselt poolepealt seisma, siis siin oli tehtud 3D’s efektne kiri, et algab vaheaeg…   πŸ˜‰   πŸ˜‰   πŸ˜‰

Lugesime ja veeretasime niisama mõnuga päikselisi päevi õhtusse ja siis tuli see hetk, kus hommikul kell viis võttis autojuht meid peale, viis meid lennujaama ja siit algab meie reisi viimane sihtpunkt – Bangladesh.

T.

Mõned pildid kus me kõik kenasti koos   πŸ˜‰ 

382727_10150572445290803_727420802_11264512_1410852076_n387409_10150572418840803_727420802_11264316_422005023_n402155_10150572443325803_727420802_11264484_443563885_n402836_10150572446450803_727420802_11264523_1046953458_nImg_0474

 

Advertisements

Unawatuna Beach

29. Detsember – 1. Jaanuar

Jõudsime Unawatunale juba pimedas, otsisime päris tükk aega seda õiget motelli. Teed eriti autost näha polnud, aga kui meie rohkete soovituste peale karismaatiline autojuht esituled lõpuks põlema pani, oli juba hoopis teine tera ja leidsime tee, mida mööda sõita ja leidsime ka oma motelli kenasti mereäärest üles. Sama lugu oli mägedest alla sõitmisega – kuna ikka ja ainult on võimalik sõita vaid auto sees ringleva õhuga ja mitte tilkagi värsket õhku väljast, siis läks esiklaas nii uduseks, et ei olnud sõna otses mõttes võimalik mitte midagi välja näha. Juhti see eriti ei seganud, hoolimata sellest, et tee oli tõesti erakordselt kitsas ja iga vähimgi eksimine asetaks meid kuristiku põhja, kus muide aegajalt on näha rattad taeva poole alla sadanud autosid või busse. Võttis aga lapi ja tegi endale 5X5 augu ja piilus sealt ühe silmaga välja. See ületas lõpuks mul igasugused piirid ja asetasin juhtpaneelil kangid nii, et värske õhk puhub maksimumiga esiklaasile… 20 sekundiga oli esiklaas puhas. A ega juht eriti ei mõistnud mis oli toimunud, vaatas, et näe, klaas puhas ja pani lapi käest… Mõne ajapärast oli heebel jälle tagasi siseõhu peal, aga õnneks olime selleks ajaks juba niipalju madalamal, et väga uduseks ei läinud, suts nägi ikka igast aknast välja. Lihtsalt meil polnud midagi hingata…  πŸ˜‰

Aga – lõpuks kohal ja kõik magasid mõnuga õiglase und! Hommikul oli meeldivaks üllatuseks, et olime tõesti täiesti mere kaldal. Tegemist kunagise paradiisi rannaga, millest tsunaami oma karmi käega üle käis. Päris paranenud pole haavad siiani… Ka rannaliiv pole enam sametine nagu enne õnnetust vaid teravat kiviklibu täis ja peab üsna ettevaatlikult vette minema, et ennast mitte kriimustada. Samuti on aegajalt vees hiidlaine poolt merre paisatud betooni jurakaid, kust teravad armatuuri otsad välja turritavad, nii et peab tõesti väga hoolas olema nii rannaliival kui ka vees. A muidu koht ise on muidugi piltilus, väga soe, vaikne ja rahulik. Vedelesime kõik mõnuga ja taastusime jõudsalt oma eelnenud seiklustest!

Aastavahetus möödus meeldivalt rahulikult, leidsime rannas kena oaasi, mis oli veidi eraldatud üldisest rannajoonest ja seetõttu ka keegi meist raketiga pihta ei saanud. Kohalikud on uusaasta tulekust üldiselt päris liimist lahti ja kõik millega on võimalik genereerida pauku ja tuld, tuuakse nüüd sel pühal hetkel välja. Kerge paugutamine käib igal pool juba kuu aega varem, a see õige – ahelpauk on just siin aastavahetuse ligi. Turvalisus ei turgata siin regioonis veel kellelegi pähe, pole lihtsalt juhtunud selle peale mõtet suunama. Nii siis ongi, et suured ise valmistatud lõhkekehad pannakse peos hoides särisema. Kuhu poole see parajasti ja mis kiirusega lendab… Kus sa seda ikka enne tead kui ei proovi… Nii  et üsna närvesööv on ausaltöeldes see lõputu, halastamatu paugutamine!
Aga meil seal oli rahulik – sõime suurt kala ning jõime mango mahla ja tegime isegi paar pauku rummi   πŸ˜‰

Aga eks valge inimene andis ka oma osa meie aastavahetusse. Unawatuna ranna ümbruses on päris palju hotelle, kus turistid armastavad peatuda. Nii siis arusaadavalt on seal palju turiste, kes ka uut aastat tahavad tähistada ja mismoodi sa ikka uut aastat muud moodi tähistad kui mitte põhja keeratud tümmiga. Nii oligi, et meie seltskond võttis uue aasta vastu ja tegelikult poole ühe ajal sättisime ennast juba magama. Küll aga ei pidanud meie plaani millekski valged rullnokad ja kohalikud rikkurid, kes tänu uuele kiirteele Colombost kohale sõitnud. Pidetult karjudes ja muusikat võitlusjanuliselt teistest järjest valjemaks ja valjemaks keerates veeres pidu hommiku kella kaheksani. Ja miskipärast olid need tüübid just meie hotelli ümbrusesse kogunenud… Eredamateil kunstilistel väljendushetkedel lugesin kokku viis erinevat tümmi allikat… ja ei pidanud kõrvu kikitama…
No vot sulle head uut aastat!

Kui Tätte ja Matverega läksime Balil ühe päevaga mööda,  siis nüüd taas kokkusattumus missugune. Merekarud pidid jõudma Sri Lankale, Galle sadamasse 29. detsembril ja uue aasta Sri Lanka pinnal vastu võtma. Galle sadam on Unawatunast täpselt kahe kilomeetri kaugusel ja nii leppisingi Markoga kokku, et kohtume sadamas. Mu GPS näitas kenasti kus nende purjekas asub, a paraku oli loodusel nende aastavahetusega teised plaanid ja läks nii nagu me nende blogist juba teame… ( www.ilmareis.ee ) Õnneks mehed ise kõik terved ja midagi fataalset ei juhtunud! Kurb oli ainult aastavahetusel vaadata, et rändurid on Sri Lanka külje all rahvuspargi lahes varjus, samal ajal kui meie maiustasime hea ja paremaga soojal rannaliival. Käisime igaks juhuks isegi sadamas vaatamas, et äkki GPS valetab, a sel korral kahjuks mitte. Edu neile vintsketele kuttidele igatahes ja jõudke kenasti koju !!!

T.

393426_10150589880025803_727420802_11319590_1711328750_n390694_10150589879970803_727420802_11319589_51175730_n406509_10150589879895803_727420802_11319588_910724093_n388548_10150589881335803_727420802_11319601_1606711680_n393477_10150589881180803_727420802_11319600_1643210433_n405365_10150589881030803_727420802_11319597_1987540670_n

 

Adam’s Peak (Sri Pada), kosk, teekasvandus

28. detsember

Vaieldamatult meie kümnepäevase matka kulminatsioon.
Esiteks jõudsime eelmisel õhtul hotelli nii hilja, et saime magada ainult kaks tundi. Väljusime hotellist kell pool kaks öösel. Tuleb tunnistada, et oli üsna jahe ja niiske õhk. Me olime ikka veidi eeltööd kah teinud ja riideid oli seljas piisavalt, kaasas kõvasti vett ja vihmakeebid.

Adam’s Peak mägi on Budismi üks pühamaid kohti üldse, kus üleval mäe otsas asetseb Buddha jalajälg. Kõige kaunimaks ajaks seal üleval pühaduses olemiseks peetakse päikesetõusu ja seetõttu siis ka meie varane start. Mäkke üles viib kaks teed – üks mis laugem on 12 km ja teine, oluliselt järsem, on 7 km pikk. Meie võtsime marsruudiks lühema, kuid järsema tee. Paljud inimesed võtavad seda mäge mitu päeva. Seal on spetsiaalsed laagrid, kus vahepeal saab ööbida või niisama puhata. Samuti on teepeal söögi-  ja joogikohad. Saab osta ka igasugu nänni ja mälestusesemeid.
Päikesetõus algab siin pool kuus, mille peale me reisijuht Padmaka arvas, et kuna me kõik seitsmekesi oleme üsna sportlikud tüübid (khm, khm…), siis mõistlikult minnes peaks kolme ja poole tunnise ronimisega üles jõudma.

Teekond näeb välja nii, et mungad on tassinud elu hinnaga mäkkeminekuks kokku kive ja nendest trepiastmed moodustanud. Lisaks järsult tõusvale 7 km pikkusele trepp-distantsile lisab oluliselt raskust asjaolu, et trepiastmed on kõik erineva kõrgusega alates väga madalatest astmetest lõpetades astmevahedega, kus tuleb jalg vöö kõrgusele tõsta…
Veel Negombos olles kohtusime eestlastega, kes selle mäe juba vallutanud ja nad andsid erakordselt väärtuslikku nõu. Nimelt kui kõndida trepiastmetega diagonaalis (sikk-sakitades), siis on tõusu kaldenurk oluliselt väiksem ja kurnab füüsiliselt poole vähem kui otse üles mäkke rühkides. Samas omakorda olen saanud häid sportlikke õpetusi oma jooksu gurult Janekilt, kes ütles lihtsa tõe – seisma jääda ei tohi! Jookse või tibusammudega aeglaselt kohapeal tippides, a seisma jääda ei tohi!   πŸ˜‰
Nii siis oligi, et valisin kohe alguses väga rahuliku tempo, et suudaks lõpuni sama tempoga vastu pidada (olin ju hommikuti just selle ronimise tarvis veepiiril maffikaid teinud) ja ei peatunud enne kui üleval kohal olin – vere maitse oli küll suus, aga seisma ei jäänud ja ajaks oli täpselt kaks tundi, mitte et see mingi võistlus oleks olnud, a lihtsalt nii mainimise pärast…   πŸ˜‰
Ainus jama oli selles, et nõrkenenuna üles jõudes oli veel tarvis poolteist tundi päikesetõusu oodata ja seal üleval on KÜLM ja läbilõikav tuul. Riided seljas olid kõik läbimärjad ja viga oli see, et ei jagunud mõistust kuivasid vahetusriided kaasa võtta. Lisaks kõigele oli üleval platvormil usupolitseinik, kes käskis jalatsid ja peakatted ära võtta. Kuna see oleks tähendanud kindlat meningiiti, siis parreerisin teda osavasti ja tema liikumissuunale vastupidi käies sain väikse kivisopi vahele istuma. Vihmakeep kulus väga marjaks ära, see hoidis tuult ja selle kapuutsi varjus sain ka oma buffi peas hoida. Jalad katsin kotiga nii, et pollar ei näeks jalas olevaid tossusid ja villased sokid tõmbasin kätte. Igale poole kuhu vaatasid oli ainult silmapiir. Nii oli seal maailma serval päris mõnus istuda ja pool tunnikest omi mõtteid mõlgutada. Siis hakkasid saabuma esimesed inimesed. Ja õige varsti oli jalajälje templi ümbrus tihedalt inimesi täis. Minu ümber tuli istuma üks kohalik pere – kümmekond inimest. Nende teekond oli alanud oluliselt varem ja nad jõudsid üles viie ja poole tunniga. Siis sättisime ennast kõik kenasti puntras külg külje kõrvale ja no nii oli juba lausa soe. Kui ma nende küsimise peale kostsin, et ma tulin üles täpselt kaks tundi, siis nad ei uskunud mind ja pidasid mind valgeks valetajaks – see oli vaatamata mu tagasihoidlikkusele siiski suts alandav…   πŸ˜‰
Varsti saabusid ka esimesed meie omad – kõik me seitse olime kenasti päiksetõusuks kohal ning loodusime võis alata. 

Pole mõtet kirjeldada, mida me silmad nägid – eks kaunist päiksetõusu oleme me ju kõik näinud… Nüüd korrutage see kõik lõpmatusega ja siis on üsna lähedal sellele, mis vaade me silme ees avaldus…   πŸ˜‰

Jalad valutasid minu suureks üllatuseks ainult kolm päeva – olin kuulnud õudusjutte nädal ja rohkem… Kristiinal esimene päev oli suts kohmakas treppidest käia, a juba teisel päeval polnud tal häda enam midagi. Ja ka teised grupi liikmed olid üsna kobedad – nad kõik tantsijad, ilmselt jalad harjund vatti saama. Mina vist taastusingi kõige aeglasemalt… 

Adam’s Peak’ilt tulles (kuna jõudsime Kristiinaga alla teistest oluliselt varem) võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja käisin otsisin ümbrusest veel ühe geopeituse aarde. Koordinaadid olid veid valed, sest resordi omanik oli ehitanud GPS’i punkti peale restorani… Tegin omanikuga juttu ja oli väga muhe sell ning juhatas mind kenasti uue aardekohani. Lobisesime värske ananassimahla taga veidi pikemalt ja tuli välja, et härra oli noorena väga vaene mees olnud, elas siinsamas, kuid väikses uberikus. Hakkas Adam’s Peak’i giidiks. Väidetavalt on ta üleval käinud üle 1500 korra. Pani aga muudkui raha vaikselt kõrvale ja asutas oma majutusäri ja nüüdseks on tal super kena motell vahetult enne mäkke tõusu, vaikse ja kauni koha peal. Kel plaan mäge võtta, soovitan soojalt sealset öömaja – nimeks on “White House”. Ise me küll ju ei ööbinud seal, aga nägi välja sümpaatne ja hooliv koht. Äkki järgmine kord…   πŸ˜‰

Veel on Sri Lankal kohalike seas ütlemine, et kes nende saart on külastanud ja pole Adam’s Peak’il käind, on loll ja samuti see kes mäkke teist korda ronib pole päris terve mõistuse juures… Ma võtaks meelsasti tulevikus selle hullumeelse rolli, sest kui kunagi veel peaks õnnestuma sellele kaunile saarele tulla, võtaksin selle teekonna kindlasti veelkord ette… Ühtlasi tuleb mainida, et nimetatud definitsiooni järgi on Kristiina päris tohman, sest ronis juba teist korda. Aga et ta tegi eelmisest ajast tunni võrra parema tulemuse ja esimesel korral jäi ka tiheda udu tõttu päikesetõusust ilma, siis otsustasime seltskonnaga, et tegemist on pooltobuga ja pole hullu midagi.

Kaks tundi päevaund ja uuesti teele. Tagasi sõites sattusime juhuslikult mööda minema saare suuruselt teisest kosest. Peatusime põgusalt, ronisime veidi seal jalamil oma lombakate jalgadega ja nautisime seda looduse imet.

Õhtuks jõudsime teeistandusse. Kes muide veel ei tea (nagu näiteks mina ei teadnud), siis Sri Lanka endine nimi oli Ceylon ehk siis ei pea pikalt juurdlema, kust on pärit Ceyloni tee… Tee on Sri Lanka kõige suurem ekspordiartikkel ja teed kasvatatakse siin tõesti palju, palju, palju… Väga huvitavalt näidati meile teevalmistamise põhitõdesid ja oli nii mõnigi avastus enda jaoks, kuidas mõista, mis teega on tegemist ja aduda maitse järgi, et mis tehnikaga antud tee on valmistatud. Degusteerisime ja testisime – väga põnev!
Lõpuks meeleolukas õhtusöök maalilise teelossi verandal, taustaks teepõõsastega panoraam, taamal kosk ja sama päikeseloojang, mille tõusu olime just hommikul vaadanud kõrgelt maailma servalt…

T.

397128_10150572433485803_727420802_11264420_563655357_nImg_0329394338_10150572433415803_727420802_11264419_1790340599_nImg_0337Img_0340Img_0349Img_0342Img_0330Img_0351Img_0353Img_0354Img_0362Img_0394Img_0403397042_10150572439205803_727420802_11264452_1245620343_nImg_0369

 

VΓΌrtsiaed, Pinnawela elevantide orbudekodu, Whitewater Rafting

Ööbisime eriti peenes villas kõrgel, kõrgel mäe otsas – no andis sõita. Õnneks oli kottpime ja ei näinud kui kõrgel kuristiku serval buss täpselt jukerdab… Üksikud tuled kuskilt alt silmapiirilt vihjasid, et ega siin väga kindel maa jalge all pole…
Tubadesse paigutamisel tuli peremees meie juurde ja ütles kavala näoga, et teie jaoks me noored sõbrad on meil kohe eriti spetsiaalne luksus. Olles sellel reisil juba mõningasi kogemusi omandanud sain kohe aru, et nüüd läheb jamaks… Välisuksest välja, veidi allpool mäenõlval eraldi sissekäiguga superkena sviit. Kõik tundus kuidagi kahtlaselt ok…   πŸ˜‰ Ja mõningase aja möödudes selguski, et seda osa majast ei köeta, mis on antud juhul väga oluline kuna oleme ju kõrgmäestikus ja siin on öösel ikka päris külm ja niiske. Väga oli korralikku und vaja ja mõtlesime hulk aega mida teha… ei taha ju jumala eest mingit pirtsakat valget turisti mängida, kellele ei meeldi üks ja teine… Otsustasime, et üks öö – peame vastu! Siis leidsime voodi kohalt suuure ja rasvase ämbliku, mis Kristiinalt igasugu eluisu röövis. Samuti olid meie kaunist magamistoast otsustanud sipelgad (need tüübid on siin kah üüratu pirakad) oma raja läbi teha. Ja kui hakkasime magama minema ja linade vahelt vaatas meile vastu mürgine punane skorpion, siis oli eestlaslik aeglus kadunud ning kiire ja ühise otsusega ööbisime oma sõprade soojas ja kuivas toas välivooditel…

27. detsember

Eelmine õhtu mägedes sõites olime piinlikult lähedalt mööda läinud ühest järjekordsest geopeituse aardest… Ja mul ei andnud süda kuidagi rahu. Panin siis kella helisema ja tõusin vaikselt hommikul kell viis – väljas oli veel kottpime ja sättisin ennast minekule. Ainus mis mul koordinaadiks oli, oli GPS’i punkt kuskil mägedes. Kaugust näitas linnulennult 6 km, aga pärast selgus, et mägedes liikudes oli reaalne kaugus tegelikult 11 km… Kuna ma ei leppinud õhtul kellegagi midagi kokku, siis olid kõik maja uksed korralikult lukus ja oli juba tunne, et sinna mu va aardejaht seekord lõpeb… Siiski lõpuks veidi ringi kolistades leidsin ühe ukse, mille sai ise seest poolt lahti teha… Värava varbade vahelt mahtusin kah nibin nabin läbi, nii et lõpuks vabaduses! Päike hakkas just tõusma ja vaade oli nagu maalinäitusel. Kõmpisin pikalt alla suurele teele, sealt sain mõne aja pärast tööliste bussi peale, kohapeal pidi veel veidi topograafilise kaardiga uurima, sest mägedes teatavasti ei saa ju lihtsalt otse minema hakata… umbes kahe tunniga leidsingi varanduse üles! Tagasi minnes tundsin end juba nagu kala vees, ehki tuli välja, et ootasin bussi oma pool tundi valel pool teed ja ei saand aru miks nad kõik mööda sõidavad… No ja lõpuks bussis, väike suhtlus kohalikega, kohustuslik Eesti tutvustus, mäest uuesti üles kõmpimine ja kell üheksa nagu meil reisiseltskonnaga oli kokku lepitud olin mina kenasti hommikusöögilauas…   πŸ˜‰

Vürtsiaed – tutvustati kõikvõimalikke Sri Lankal kasvatatavaid ja kasutatavaid taimi ja näidati ka kohe mis nendest tehakse ja kuidas kasutatakse. No nad oskavad ikka absoluutselt kõik looduses antava ära kasutada – uskumatu! Muude asjade käigus võttis giid mingit mögla ja mäkserdas mu jala nii 3×8 cm suuruselt kokku. Paari minuti pärast oli mu jalg selle kohapealt täiesti karvatu ja naisekskursandid kiljusid vaimustusest ja ostsid endale hiljem neid totsikuid kaasa. Giidi väitel peab seda selle möglaga epileerima oma 6-7 korda ja siis pidavat jäädavalt karvatuks jäämagi… Seda siin kirjutades on möödas täpselt 14 päeva ja üksikud arglikud karvad hakkavad sealt tühimikust sirguma…
Kõik oli suurepärane sinnamaani kuni ostmiseks läks. Tüüpide müügistiil oli niivõrd agressiivne, et meiesuguse vaoshoitud põhjamaa temperatuuri ajas see täiesti pahempidi… Nii kui mingi asja peal silm pidama jääb hüppavad kohe kaks meest ligi, üks hoiab kotti lahti ja teine tulistab sulle totsikuid kotti – ühesõnaga ostmine nägi välja nii, et mitte ei võta letilt asju ja ei pane kotti vaid jalutad mööda poodi ringi ja paned tooteid lettidele tagasi.   πŸ˜‰

Täna külastasime ka elevantide orbudekodu. Seal kasvatatakse ja hoolitsetakse elevantide eest, kes algse plaani järgi toimetati sinna kui olid inimese käe läbi vigastada saanud – astunud maamiini otsa, sattunud liiklusõnnetusse jne. , aga tänapäeval korjatakse ka metsast, kui on vants kas haigeks jäänud või kui on beebi karjast maha jäänud.
Me sattusime just ajale kui osad elevandid läksid jõkke pesema. Lihtsalt tuligi konkreetselt kari elevante mööda teed ja keerasid jõe poole ja läksid ujuma…   πŸ˜‰
Nägime ka kuidas “pisikesi” elevandi beebisid lutipudelist toideti. Lutipudel oli ma arvan kahe liitrine ja see tühjenes beebi kurku no mitte rohkem kui viie sekundiga, millele järgnes arusaamatu nägu, et miks nii vähe…
Saime ka ise vantsidele banaane ja arbuuse pakkuda – ega nendel vist kõht ei saa kunagi täis…
Kui katsuda elevandi otsaesist, siis see justkui lööb nurru nagu kass. Mootor põriseb! Igatahes väga sümpaatsed ja targad olevused!

Ja et päris igavuse kätte mitte ära surra, siis samale päevale oli meil plaanitud ka Whitewater Rafting – ehk siis kärestikulisel jõel kummipaadiga hea õnne korral ellujäämine…
See oli võimas – meie seitsmepealisest reisiseltskonnast oli see kõigile esimene kord kärestikulisel jõel sõita ja no nagu tihtilugu ikka, nii ka see kord – kui oleks teadnud, mis meid ees ootab, oleks ilmselt nii mõnigi kaks korda mõelnud enne kui paati astus…   πŸ˜‰
Paraku pole sellest sõidust meil kellegil fotojäädvustusi, sest Thanatos (surmahirm) nõudis oma ja päris vahva oli pärast seda kõike tõdeda, et olemegi vaatamata kõigele endiselt kenasti kõik elavate kirjas…   πŸ˜‰
A kui tuleb uuesti võimalus, lähen kindlasti veel – adrenaliin pritsis üle paadi serva…   πŸ˜‰
Tasub ka mainimist, et sel samal jõel on filmitud Oscari võitnud film “Bridge of the River Kwai” ehk maakeeli siis “Kwai jõe sild” või jumal teab kuidas see ametlikult tõlgitud on.

T.

Img_0239Img_0241Img_2121Img_0245Img_0284Img_0277Img_0287Img_0293Img_0302Img_0308Img_0324Img_0327

Kandy

26. detsember

Täna siis läks lahti sõit mägedes ja ei pidanud kaua ootama, kui mõned reisikaaslased näost valgeks hakkasid moonduma… Põhimõtteliselt on aknast välja vaadates tunne nagu lendaks lennukiga, selle erinevusega, et aeg ajalt vilksab mõni puu või põõsas mööda. Mägiteed on tõesti uskumatult kitsad, a see muidugi ei kahanda kohalike juhtide kiirusearmastust… Samuti oli meil suur probleem autos oleva õhuga, sest meie karismaatiline juht hoidis mingil arusaamatul põhjusel kogu aeg autos olevat õhku ringluses, mitte ei lubanud värsket õhku autosse. Me ei saanud keegi lõpuni aru miks ta nii teeb ja vahepeal kui juht oli ametis kaljunukist allakukkumise vältimisega ja kaotas reisijate üle valvsuse, siis ma ikka salaja selja tagant lükkasin heebli sellisesse asendisse, et ventilatsioon võttis väljast sissetulevat õhku. Muidugi seda rõõmu kauaks polnud, nii kui jälle kõik neli ratast kindlalt mööda asfalti sõitsid, tuvastas ta sooritatud pahateo ja pead vangutades pani jälle kõik algsesse asendisse tagasi. Eelnevalt mainitud asjaolusid arvesse võttes sai Kristiina me reisijuhilt mingi tableti, mis pidi ideaalselt vältima mägedes südame pahaks minemist. Tont teab mis tablett see oli või olid reisijuhiltabletid kotis segamini läinud…, aga igatahes oli Kristiina pärast tableti manustamist päev otsa täiesti pilves ja enamus ajast magas… Ka templit külastades roikus turvameeste toolil vatise näoga… Aga no vist mägedes sõitmist ta igatahes enam tähele ei pannud küll…

Oli tõesti pikk ja väsitav sõit, kuid lõpuks me Kandy’sse igatahes jõudsime. Külastasime hambatemplit, kus on väidetavalt hoiul Buddha hammas. Minu suureks nördimuseks kikut ei saanudki näha, oli teine spetsiaalse ümbrise sees ja ka see ümbris omakorda oli kinnise ukse taga, mida ainult õhtutundidel tunnikeseks paotatakse. Aga tempel muidugi suur ja võimas. Vahva oli see, et samas templi ülemise korruse ruumides oli ka muuseum, mis andis küllalt põhjaliku ülevaate hamba teekonnast justnimelt siia templisse kui ka templi enda ajaloost ja elust läbi aastate. Eraldi väike majake oli pühendatud armastatud templielevandile, kes oli teeninud siin viiskümmend aastat ja kandnud tseremooniatel oma turjal väikest putkat, kus sees siis hammast hoiti. Tänutäheks pika ja truu teenistuse eest oli temast tehtud väärikas topis ja seintel pildid ja tekstid tema leidmisest, treenimisest kuni viimsepäevani välja.

Pärast muljeterohket ja südamlikku templikülastust oli meil võimalus kohe templi kõrval vaadata kohalikku tantsuetendust. Nagu eelnevalt mainitud, siis kuna me Malaislased olid ise tantsijad, olid nad eriliselt erutatud nägemast kohalikku tantsu. See kõik oli loomulikult võimas vaatepilt, aga minu silmale jättis liigselt turistile suunatud estraadishow mulje ja ei saanud võrreldagi Balil nähtuga. Ka viimase numbrina esitatud tuletants oli võrreldes Bali omaga väga kohmakas ja jättis pigem tsirkusenumbri  kui autentse tantsu mulje.

Hiljem saime teada täpse kellaaja, millal täna templis uksi paotatakse ja on võimalik näha kaks sekundit urni, kus sees Buddha hammas. Kõik läksid seda vaatama, aga mina olin vahepeal ära rääkinud me karismaatilise autojuhi ja kimasime kõrvalmäkke, kust leidsin eest vapustava vaate tuledes linnale ja väikese putka, kuhu oli peidetud üks geopeituse aare…   πŸ˜‰

T.

Kristiina kommentaar:

Meie ülejäänud seltskonnaga lippasime hammast kaema. Templi esimesel korrusel mängisid kolm trummarit ja üks flöödimängija stabiilselt ühte kindlat rütmi, mis pärast tundi aega korraliku mantrana mõjus. Pungil täis templis olid inimesed suunatud järjekorda, mis lõpuks viis ruumini, mille sügavusest paistis kuldne laegas, mille sees väidetav kiku varjul on. Ruumi ees oli veel eraldi tsoon väga pühendunud usklikele, kes ukse all üleni valges riides oma mantraid lugesid. Kasti nägi tõesti sekundi, sest turvad lükkasid inimesi kogu aeg vooluna edasi. Et enamus templi külalistest on kohalikud ja Sri Lankal valitseb kogukondlik kultuur, siis tekkis sabasse pidevalt “omade” juurde teisi pereliikmeid. Nii veniski oodatud hetk lausa tunniseks seismiseks, eks pärast vaatan netist selle kasti foto hoolikalt uuesti üle.

P.S. tasub siis tähele panna, et pühakojas käivad kõik – tullakse jala, hobusega, jalgrattarikšaga, bussiga, taksoga ja ka selliste autodega…

Img_0213Img_0215Img_0216Img_0227Img_0229

 

Sigiriya, Pollonaruwa

25. detsember

Kaheksas maailmaime – Sigiriya kaljuloss, mis on läbi elanud väga erinevaid aegu ja peremehi. Esmalt kasutasid seda mungad palvetamispaigana, siis tuli suur kuningas Kashyapa ja lasi ehitada selle kalju otsa massiivse talvepalee ja maapeale veel  suurema suvepalee. Eriti müstiliseks teeb selle ehituse asjaolu, et tohutu suur kalju rahn turritab 370 meetri kõrgusel merepinnast ja sinna otsa ronimiseks on vaja silmapaistvaid alpinisti võimeid. Mingil arusaamatul moel on ometigi suudetud mööda kaljuseina ehitada tee, mida mööda oli võimalik kuningat paleesse transportida. Rääkimata kalju otsas oleva massiivse palee ehitamisest, ehitusmaterjalide üles saamisest, arhidektuurist ja kõik sinna juurde käiv… Tänaseks on suurem osa teest küll hävinud, aga üles on võimalik minna mööda tänapäeval ehitatud järske treppe. Samuti on kahjuks hävinenud suur lõvinäoga fassaad, mis oli katnud tervet palee sissekäigupoolset kiviseina. Alles on vaid lõvilõrri käpad, millede suurus annab aukartust äratavalt aimu kui suur see lõvi pea seal kunagi tegelikult olla võis...

Kuningas oli asjalik mees ja tal oli 500 armukest ja et ta nende nägusid ikka pidevalt mäletaks, lasi ta teekonnal kõrgele mäkke kaljuseinale joonistada igast naisest pildi. Vastasseina lasi ta valmistada läikiva, peaaegu peegelseina ja kui teda oma putkaga tohutult järsust kaljuseinast üles toimetati, siis peegeldasid talle pea terve tee nii tema enda peegelpilt kui ka naiste pildid kenasti aknast sisse. Igati mõistlik! Paraku pärast suure kuninga aega, kui mungad taas avastasid selle paiga endale palvete lugemiseks sobivat ja kuna kuninga naiste maalingud olid pahatihti üsna paljastavad, siis segas see munkade endasse süüvimist sedavõrd, et nad ei pidanud paljuks enamust neist imekaunitest joonistustest kaljuseintelt maha lõhkuda. Meie kõigi õnneks on aga see teekond üles kalju otsa sedavõrd järsk ja keeruline, et ülemiste kihtide kunstiteosed jäid munkade rüüstetööle lihtsalt kättesaamatuks. Nii ongi tänapäeval kaljuseinal 500 naisest alles 18. Kusjuures kaks nendest defektiga! Ühel eksikombel kolm kätt ja ühel naisel on rinnal kaks nibu – teadjad räägivad, et kunn polnud kunstnikuga rahul kõnealuse naise rinna lopsakuse kujutamisega, mispeale tuli kunstnikul muuta nibu asukohta, et rind siis ikka peremehele mahlasem paistaks. Ja nii paistabki nagu oleks tal nüüd kaks rinnanibu. See tundub, et sobis kuningale suurepäraselt…   πŸ˜‰
Tänapäeval külastab seda kaheksandaks maailmaimeks peetavat kohta iga päev tuhandeid inimesi. Ja mis eriti sümpaatne, et suures osas on tegemist siseturismiga.

Pärast Sigiryia’t läksime veel, kahjuks küll pimeduse saabumise tõttu liiga põgusalt, läbi Pollonaruwa iidsest linnast. Sri Lanka vanuselt teine kuningriik, mille vanuseks peetakse 1500 aastat. Kui need kiviseinad vaid räägiksid mida nad on läbi elanud ja mida kõike nad näinud on… 
Pollonaruwas on ka suureks huviorbiidiks hiigelsuur magav Buddha ja istuv Buddha. Kuna need kolossaalsed kujud on raiutud kaljuseina, siis pole barbari kirves ja mõõk neid kunstiteoseid suutnud õnneks hävitada. Aukartust äratav oli asjaolu, et küll armsad, siiski meie jaoks üsna valju ja veidi agressivse kõnepruugiga kohalikud jäid selles kohas vaikseks ja rääkisid tasasel häälel. Isegi kiunuvad nagamannid vanemate käe otsas justkui taltusid ja tippisid õndsal sammul suu ammuli ringi vahtides. Tõesti oli seal mingi teine hingamine…

T.

Img_0108Img_0116Img_0117Img_0158Img_0159Img_0163Img_0167Img_0176Img_0179Img_0185Img_0187Img_0190Img_0198Img_0200